"Ma
ei ole Itaaliat kirjeldades erapooletu, nagu ei saa olla erapooletu
sõbra suhtes, kellega lapsepõlves verelepingu sõlmisid; nagu ei
saa erapooletu olla vanema suhtes, kelle hool ja valud on sinu
päevadest läbi põimunud. Olen pealtnägija, silmaga tunnistaja,
kes tunneb vajadust selgitada oma armastatu erakordsust kogu
maailmale, teda kaitsta pealiskaudsete arvustuste ning nii mõnegi
põlgliku pilgu eest. Itaalia on olnud mulle 23 aasta jooksul enam
kui elupaik: eelkõige on ta olnud kõige minu südames toimuva
hälliks ning karmi käega õpetajaks.
Seega
ei ole midagi imestada, et minu jaoks on Itaalial veidi teine nägu
kui paljude teiste jaoks, kes temaga on kokku puutunud. Ma ei ole
midagi romantiseerinud ega kaunimaks maalinud, olen lihtsalt ääretult
armastanud seda maad ja tema rahvast, kelleks pean lisaks
itaallastele ka iga inimest, kes on oma saatuse Itaaliaga sidunud.
Kirjutan
inimestest, kes on mind kättpidi Itaalia kultuuri juhtinud ning seal
orienteeruda aidanud. Osa neist ei ole enam meie hulgas, osa jätkab
oma rajal käimist, mõned üle maa kuulsad, teised täiesti
tavalised imetlust väärivad inimesed. Ainsaks valikukriteeriumiks
oli võime anda üks tõuge, et lükata üle selle piiri, kus lõppeb
välismaalaseks olemine ja algab itaallase maailm, kus muutud
vaatlejast osavõtjaks.
Igaüks
neist peaks ümber lükkama, loodan, nii mõnegi Itaalia kohta
liikvel oleva käibetõe.
Igaüks
neist on väljendab seda Itaaliat, mis turisti perspektiivist
vaadates tihti varju jääb, aga see koosneb lugudest – mõnikord
ilusatest, mõnikord kohutavatest – mis avavad selle maa hinge
paremini kui miski muu.
Kuidas
mõista Roomat, tundmata Alberto Sordit? Kuidas näha Napoli hinge
ilma Totòta? Kuidas hinnata itaalia muusikat teadmata Minat või
Lucio Battistit? Milline on parim viis vaadata itaallase südamesse,
kui mitte läbi Vasco laulude? Kes iseloomustaks sitsiillaste suurust
rohkem kui magistraadid Falcone ja Borsellino? Kes tooks paremini
esile itaalia naiste jõudu kui Rita Levi-Montalcini või Franca
Viola? Kes aitaks meid paremini viia Itaalia mustadesse
müsteeriumitesse kui mitte Roberto Calvi? Kuidas sündis Domenico
Modugno maailmakuulsa „Volare” müüt?
Muidugi
oleksin võinud nende nimede asemel valida teisi, sama erakordseid
inimesi, kelle lugude läbi üritada avada Itaaliat ja itaallasi, aga
just nemad on olnud mu vaimseteks „ristivanemateks”. Teistmoodi
elu alguseks läbi teistmoodi silmade, läbi teistmoodi tunnete
paigas, millest on saanud mu kodu. Asendamatult, armastavalt,
paratamatult kodu.
Kuidas
leidsin oma koha vasak- ja parempoolseks jagunenud Itaalias? Miks ei
ole pasta taldrikutäis makarone? Millised on sõnad, millele ma pole
kunagi sobivat eestikeelset vastet leidnud? Mille poolest on Rooma
niivõrd unikaalne?
Panin
kõik need lood kirja lootuses jätta pisike jälg suure maa
välismaal vähetuntumast palgest läbi seda loonud inimeste või
asjade, mis nii või teisiti on itaallaste DNAs.
*
Iga
teekond saab alguse südamest, hinge käänuliste radade vahelt.
Esialgu on rahulolematusevärin, mis sunnib pilgu igapäevaelust üles
tõstma – ja äkki näed silmapiiri, seal kaugel, täis veel
tundmata tundeid, elamata kogemusi, avastamata elusid. Mõte tõuseb
lendu ning paneb liikvele nähtamatud aatomijõud, nihutab
kvantmehaaniliste tõenäosuste piire ning teeb Elu joonisesse uue
mustri. Ühel hetkel on su ees uks ja siis otsustad, kas käsi lingi
peale panna.
Mis
saab siis, kui ukse avan?
Mis
saab siis, kui jään siiapoole ust?
Mis
on õige ja mis on vale?
Tundmatuse
hirm või kodune kindlus?
Ei
ole sugugi nii, et kes otsustab kindluse kasuks, teeb kehvema valiku.
Tihtipeale nõuab suuremat julgust otsus jätkata juba alustatut,
parandada tehtud vigu, harutada ajapikku lahti kõik oma sõlmed,
pühakuliku kannatusega.
Või
siis keerata leht ja alustada valgelt paberilt, kus kõik nõuab veel
kirjapanemist? Maailm, kus pead uuesti sündima, läbi valu ja vere,
uuesti kõndima õppima ning uuesti rääkima hakkama.
Valikud
ei ole kunagi õiged või valed.
Valikud
viivad teatud suunas ja Elul on ainult üks suund – leida tee
enesesse. Valik võib sind suunata läbi ohu ning ebakindluse või
hoopis läbi rutiinse igapäevasuse. Siht jääb ikka samaks – sina
ise.
Itaalia
on käibearvamuste, klišeede ohver. Kui sellest, mida välismaalased
tema inimestest arvavad, nimekiri teha, siis näeks see välja umbes
niimoodi: lõbusad, ebaausad, truudusetud, lapsikud, taltsutamatud
ning pealispinnalised. Nagu alati, kui tegemist eelarvamustega,
jäävad tõe teised tahud varju. Olen märganud, et tihtipeale
sünnivad sellised seisukohad meie endi pealispindsusest. Et üht
rahvust, ükskõik millist, mõista, selleks läheb vaja soovi,
valmidust teha väike jõupingutus ja kaevata sügavamalt. Kuidas
muidu ikka aardeid leitakse… Tuleb jätta iseenda eelarvamused ja
murda läbi itaallaste omadest välismaalaste suhtes, mis on õnneks
küllalt kerged surema. Siis leiad selle ühise tasapinna, kus kõik
saab võimalikuks ja sünnib tõeline kommunikatsioon. Tean omast
käest ja garanteerin, et Itaalia puhul on see jõupingutus vaeva
väärt, kuna leiad rikkusi, mis võõrandamatult jäävad sulle kogu
eluks ja võib-olla kauemakski.
Olen
näinud Itaaliat – suurejoonelist ja kartmatut, ausat elu hinnaga,
truud elu lõpuni, kannatlikku ning sügavamõttelist. Maad, mille
sallivus, hingekõrgus kõik ületab ning jumalikkuseni ulatub.
Itaallase
hingeelu ei ole labürint, kust Jumal teab milliseid psühholoogilisi
keerdkäike avastada. Tema maailm on lihtne, aga mitte üksluine;
komplikatsioonivaba, aga ääretult varjundirikas. Imetlen tema
oskust mitte langeda viljatusse eneseurgitsemisse, mitte pöörata
end pahupidi. Tihti aetakse sellist tegevust segi sügavusega.
Itaallase pilk on kiire ja tabav, ta leiab luulet banaalsetes
pisiasjades, ei põlga „normaalsust”, vaid poetiseerib seda.
Itaallasel
ei ole vaja sügavust saavutada kaevates ega puurides. Piisab paarist
sõnast, liigutavast akordist või tähendusrikkast žestist, et
haarata oluline ja essentsiaalne. Selles avaldub elegants ja stiilsus
– leida see suur ja tähtis pisiasi, tänu millele tavalisest
erakordne saab. Siin peitub see saladus, mis itaallasi, vaatamata oma
kultuurilisele omapärale, ka nii universaalselt arusaadavaks teeb,
et mind, põhjamaalast, liigutab enam Sordi kui Bergman, et eelistan
Salvatorest Kieślowskile.
Itaallane
ei püüa iga hinna eest omapärane olla. Talle on omane stiil ja
elegants, mis järgib pigem teatud voolu, kust ta naljalt välja
astuda ei taha, sest piir, mis jookseb omapäratsemise ja maitsekuse
vahel, on liiga õrn. Elegantsil on oma reeglid, mida võib küll
originaalsuse nimel rikkuda, aga seda ainult teatud tingimustel. Iga
printsiip on ümberlükatav ainult mõne kõrgema printsiibi
taganttõukel. Naljaga pooleks – paljupilgatud teutooni ruudulised
püksid võivad omandada väärikuse, kui aksessuaarid nad mõistlikku
raamistikku panevad. Ainus asi, mis on itaallase jaoks hea maitse
koordinaattelgedest väljas, on lühikesed meestesokid, eriti kui
need veel valged on.
Elegants
seisneb alati lihtsuses, reeglipärasega üllatamises ja väga harva
originaalitsemises.
Kui
itaallased tahavad midagi jäljendada, kopeerida, siis teevad nad
selle oma loomingulisusega ja maitsekusega niivõrd omaks, et isegi
originaali varju jätavad, nagu näiteks Sergio Leone vesternid Ennio
Morricone geniaalse muusikaga.
Itaalia
on hinge paradiis. Kõiksus on siin ligemal kui kusagil mujal.
On
see siis tingitud sellest, et oled kohas, kus sajandeid on maailma
käekäiku otsustatud või siis on see suurte inimeste vaimne jälg,
aga ühtäkki hakkad nägema Suurt Joonist ning Ego kahaneb
silmnähtavalt. Selles kahanemises pole midagi alandavat, vaid hoopis
imetlusväärset. Minevik on nii määratu, et olevik on tema
energiast läbi imbunud ning Oleviku mullas tunnetad Tuleviku juuri.
Ego kaotab oma ülespuhutud väärtuse, sest silla nimi, mis sind
vaimusuurusega ühendab, on L’Anima
– Hing.
Mõtled
ajavahemiku peale, mis sünni ja surma vahele jääb ja mis sulle
antud on… õigupoolest milleks? Mida tahab sinu kaudu väljendada
see Jõud, mis igal hommikul Päikese silmapiiril üles tõstab, mis
sunnib sind sisse ja seejärel välja hingama, mis ühel heal hetkel
tõukas su südame tuksuma ning hoolitseb selle eest, et Maa oma
millimeetrise täpsusega orbiidil endiselt tiirleb. Kutsutagu seda
siis Eluks, Kõrgeimaks Intelligentsiks, energiaks, Francescoks või
Jumalaks – sel pole mingit vahet. Hetkel, mil süda selle ära
tunneb ja täitub tänulikkusega, mis lausa valusalt joovastab, ei
ole sa enam see, kes olid. Ja ei saa seda enam kunagi olema, sest
Hing on kutset kuulnud ning Teekond on alanud.
Olen
Teeline, kes ei armasta juhtnööre. Tahan öelda – ei armasta
religioone ega sõna „usk”. Hing ei „usu”. Uskuda midagi või
kedagi (mõnikord lausa pimedalt) eeldab, et annad oma libero
arbitrio
muudesse kätesse. Hing ei „usu”, sest hing „teab”. Temal on
otselink Suurde Joonisesse ja tal on võime seda muuta. Suur Joonis
on pilt, kuhu 7 miljardit pintslit iga sekund oma tõmbe teevad ja
igaüks neist on oluline. Suur Joonis ei saa kunagi valmis, aga kas
see on harmooniline või hullumeelne, on meie vastutada. Kui usun
millessegi, siis on see Inimese vaba looming, elu ja maailma vaba
kujundamine.
Minu
Tee on põikpäise tee, aga mitte üksildase oma. Tulin Eestist suure
ratsionaalsusepagasiga ja peas helisemas Artur Alliksaare luuletus,
mille sõnad ütlevad: „… ja minu laul ei kuulu kellelegi…”
Siin, Itaalias, muudab elu perspektiivi, vaatenurk liigub, hüppab
ning teeb kukerpalle. Selle luuletuse, millesse ma ikkagi nii väga
kiindunud olen, tähendus on kaduma läinud, sest nüüd olen noot
eksistentside meloodias. Noot, mis sulab teistega ühte läbi selle
imelise asja, mida kutsutakse kuuluvustundeks.
Vaatamata
sõbralikule kliimale on Itaalia elamiseks raske maa, terra
dura.
Seda on ta olnud juba aegade hämarusest. Tihti kipume me selle peale
mitte mõtlema, et Itaalia on olnud okupeeritud, koloniseeritud,
türanniseeritud, sõdade ja võimujanuliste tallata, ahnete
rüüstata. Itaallaste elurõõm ja ümbritsev ilu, looduslik ja
kunstiline, viib eksitusse.
Itaalia
on alati olnud vere ja higi maa. Hirmuäratavalt paljudele on ta seda
siiamaani…
Sellele
vaatamata on neil anne vähesest rõõmu tunda, lihtsust hinnata ning
kaastundlikult ja suure tundlikkusega inimhinge sügavusse vaadata.
Graham
Greene võttis selle imeliselt kokku lausega: „Itaalias, Borgia
valitsemisajal, oli kolmkümmend aastat sõdu, terrorit, mõrvasid ja
veresaunu: ja nemad kinkisid maailmale Leonardo da Vinci,
Michelangelo ja renessansi. Šveitsis oli vennalik armastus, viissada
aastat rahu ning demokraatiat. Ja mida nad maailmale kinkisid?
Käokella…”
Itaallased
on ääretult vastupidavad ja tihti on nende parim külg tulnud esile
kohutavates olukordades. Mitte kõik rahvused pole selleks
võimelised. Stendhal väitis kord, et „kui inglased oleksid
sunnitud üle elama samu olukordi, mis itaallasi alates 1530. aastast
igal võimalikul viisil mürgitavad, siis oleksid nad
põlastusväärsemad kui itaallased.” Charles Dickens ei jäänud
vastust võlgu: „Mõtelge, kui meie teiega oleksime olnud
itaallased, kasvanud alates lapsepõlvest siiamaani pihitooli,
vanglate ja põrgulike kurjategijate ähvarduse all, oleksime me
nendest paremad? Oleksime me nii head? Nii palju, kui mina ennast
tunnen, kindlasti mitte.”
Itaallastel
on üks eripära, mis neid mulle tõesti sümpaatseks teeb – raske
on leida sõjapidamiseks vähem sobilikku rahvast. Nende allergia
igasuguse distsipliini ja käskude vastu, aukartus elu ees ning
tõrksus kõige selle vastu, mis rõõmu ära võtab, teeb neist
vastumeelsed sõdurid ning kindralid, kes otsustada ei armasta.
Giovanni Prezzolini nägi asja sellisena: „Kõik halb itaallaste
juures tuleneb anarhiast. Kõik hea samuti.”
Itaalia
on täis vasturääkivusi. Tihti tundub, et üks tähelepanek peaks
nagu välistama teist, aga hämmastav on musta ja valge
kooseksisteerimine – maffia või camorra
julmus ning ebatavaline heldus ja mõistvus, kõrgkultuur ning
sügavaim ignorantsus, teaduste tipud ning ebausk.
Valitseb
üks kummaline tasakaal, nagu oleks olemas rahva teadvuse teatud
tase. Kõrged tipud kompenseerivad üsnagi levinud rumaluse.
Teistes
Euroopa riikides on need käärid palju väiksemad. Võib-olla tänu
religioonile. Katoliiklik kirik on ju aastasadu harituse levimise
vastu võidelnud. Piiblit lugesid ainult preestrid ja ainult nendel
oli õigus seda tõlgendada. Just Piibli tõlgendamisest sai alguse
luteri mõju all olevate maade kirjaoskus ja sellega kaasnes ka
vajadus juurelda, analüüsida, oma arvamusest lugu pidada.
Seejuures
on veel vasturääkivus vasturääkivuses… Tihtipeale ületavad
ebaaususes ning pimedaimas ignorantsuses äraelavad inimesed oma
südame avarusega kõrgete ideaalidega haritlasi.
Itaalia
intellektuaalid on oma rahvuse vastu tavaliselt väga karmid.
Nad
heidavad oma kaasmaalastele ette primitiivsust ja liigset
emotsionaalsust.
„Müüt
itaallaste rahvuslikust iseloomust sündis 18. sajandil – rahvas,
kes ennast armastab, aga ei austa, „korrumpeerunud ja õnnelik”,
kelle jaoks ei kehti ei reegleid ega kohustusi, kes vaatab läbi
sõrmede moraalile ja seadusele. Vaba ja rõõmsameelne, igavesel
naudingu- ja lõdvestusotsingul Lõuna-Euroopa homo
naturalis
vastandatud Põhja-Euroopa homo
fictusele,
jäigale ja mornile, kes on iseenda timukaks valinud kohusetunde,
igaveses põgenemises kõikide kammitsate eest.”, kirjutab Alfio
Squillaci oma järelsõnas Giacomo Leopardi „Kõnele itaallaste
tänapäeva tavadest”. „Oleme meistrid selles lõputus
lollimängimises, cazzeggio’s,
aja surnuks löömise ülevas kunstis, mis teeb meist nii näitlejad,
publiku kui teatri.”
Meenub
ka Ennio Flaiano irooniline ja terav „me oleme viimane
barbarirahvas, kes on Apenniini poolsaarele jõudnud.”
Aga
nagu ütleb Benedetto Croce, igasugustele skeemidele ja üldistustele
vastanduja, peitub ühe rahvuse iseloom tema ajaloos, ainult selles
ja ei milleski muus. See annab ka võimaluse igaühe isiklikele,
eelarvamustest vabadele järeldustele.
Leian
olevat kiiduväärt, kui kultuuritegelased oma rahvuse pahede ees
silmi kinni ei pigista, vaid on esimesed karmid kohtunikud. Samas aga
ei tohiks me unustada, et nendesamade pahede väljajuurimiseks
vajalikku kultuuri on sajandeid kadedalt elitaarsena hoitud. Kui
Kreutzwald ja Jakobson tegid kultuuri rahvast inspiratsiooni
ammutades ja rahva tarbeks, siis itaalia intelligendid on läbi
aegade „patustanud” liigse abstraktsuse ning hermeetilisusega ja
rahva probleemidest korporatiivselt võõrandunud.
Ma
pole kunagi leidnud endal olevat õigust hukka mõista oma
kaasmaalasi, kes on minuga kõike jaganud. Nad ise teevad seda
ülihästi. Olen lihtsalt vaadelnud, olen lasknud end kaasa viia
voorustest, aga ka pahedest, sest kõik, mida ma Itaalias armastan,
on nendesamade pahede teine pool.
Kaootilisus
on elujõu võrse. Vabadusel on vähe reegleid. Kord ning
organiseeritus nõuab vähest tolerantsust ning sallivuse hind on
kaootilisus, mis uuemate füüsikateooriate järgi pole ei midagi
muud, kui kõrgema tasemega, altpoolt tajumatu, omapärase mustriga
korrapärasus.
Asjade
mitte tõsiselt võtmine võib olla närvesööv, aga samas õpetab
eluraskustest läbiminekuks hädavajalikku kergust. Kasvõi mõne
põikpäise tähenärijast bürokraadiga õiendades või ootamatu
streigi tõttu lennujaamas ööd mööda saates.
Itaallaste
neurootiline suhe võimuga viib siin maal elaja vältimatult teele,
kust algab võimu kui sellise teadvustamine ning ka enda seisukoha
võtmine selle suhtes. Pean seda vaid positiivseks, olgu selle
tagajärjeks muutuse ihkamine või järeleandev pessimism stiilis
„see ei sõltu ju minust”. Teadlik suhtumine on alati eelistatum
kui reeglite järgimine kinniste silmadega. Arvan, et itaallastel on
arenenud vaist võimu kardinataguste nägemiseks. See viib osad
vastuhaku teele ja teeb teised väga osavateks tuulelippudeks. Ja
kumbki ei saa teise reeglitest kinni pidada…
Perekonna
tugevus võib tunduda negatiivsena kui noorte inimeste
iseseisvusetuse üks põhjus. Selle heaks, et mitte öelda lausa
hindamatuks, pooleks on jälle millegi muuga asendamatu toetuse ja
hoolimise tunne.
Paljukirutud
itaalia gerontokraatia on jälle ühe kõige kiuste kuidagi
ellujäänud kena väärtuse – austuse vanaduse vastu – pahupool.
Itaalia
on ammendamatu varasalv tänu sellele, et 20 eri maad, 20 eri maailma
on ühe riigipiiri sisse surutud. Kui ka õpid läbi-lõhki tundma
mõnda neist, siis ei saa veel tunnistada, et tunned Itaaliat.
Aga
elu selle rahva keskel on mulle õpetanud hindamatuid asju.
Õppisin
andeks paluma. Itaallaste keskel elades olen aru saanud, kui suur
väärikus peitub selles teos. Tunnistada oma eksimusi kõigepealt
iseenda ees, aga mõnikord peab seda ka väljendama, austusest
iseenda ja austusest ligimese vastu. Ei mingit häbi- ega süütunnet…
Õppisin
ka mitte olema karm eksijate vastu, õppisin andma teist võimalust,
tihti ka kolmandat.
Õppisin
eneseirooniat, enda üle naerma ka kriitilisemates olukordades ja
selle tõttu suudan mõnikord traagilisuselt jõudu vähemaks võtta.
Õppisin
vähem hukka mõistma ja rohkem armastama.
Õigupoolest
olen talle tänu võlgu kõige eest, mida ma olen. Olgu see siis hea
või halb.
Heine
olevat öelnud, et „maailmas pole midagi igavamat kui lugeda
kellegi Itaalia-reisist: kui, siis ehk vaid selle kohta ise
kirjutada.” Milleks siis üks järjekordne Itaalia raamat?
Enda
õigustuseks võin öelda, et tegemist pole reisikirjaga. Pigem pika
avastusega, mis on kestnud katkematult üle kahe aastakümne, läbi
iga argise päeva, läbi iga maagilise minuti. Liiga palju, et kõike
seda endale hoida.
Ja
et olen ikka sisse võetud maast, mis oskab samal ajal olla
komplitseeritud ja lihtne, range ja korrumpeeriv, julm ja
ennastandev."
(Eessõnast)
Suured tänud raamatu eest! Ostsin selle täna ning nüüd ei suuda kuidagi lõpetada. Armusin Itaaliasse samamoodi esimesest silmapilgust, kuigi samas olen suhtunud sellesse "suhtesse" alati teatud ratsionaalsusega.
VastaKustutaNüüdseks elan Itaalias, küll veel väga lühikest aega, kuid just see raamat avab minu silmi ning hinge, aitab mul mõista neid tundeid, mida ma olen selle maa vastu tundnud ning tunnen ja kuigi võib-olla ehk vanuse ja kogematuse tõttu kuulen paljudest raamatu tegelastest esmakordselt, tunnen, et nemad ongi olnud puuduv puzzle tükk paremast mõistmisest.
Aitäh!
Olen tòesti ònnelik Su kommentaari ùle ja vòimaluse eest olla vahendajaks nende itaallaste ja Itaalia-sòprade vahel :)
VastaKustutaKirjutama hakates ei teadnud ma, kas suudan àratada huvi ning edasi anda tundeid kòige selle vastu, mida siin armastan, aga need sònad teevad mulle suurt heameelt!
Aitàh Sulle! :)