ITAALIAST


"Ma ei ole Itaaliat kirjeldades erapooletu, nagu ei saa olla erapooletu sõbra suhtes, kellega lapsepõlves verelepingu sõlmisid; nagu ei saa erapooletu olla vanema suhtes, kelle hool ja valud on sinu päevadest läbi põimunud. Olen pealtnägija, silmaga tunnistaja, kes tunneb vajadust selgitada oma armastatu erakordsust kogu maailmale, teda kaitsta pealiskaudsete arvustuste ning nii mõnegi põlgliku pilgu eest. Itaalia on olnud mulle 23 aasta jooksul enam kui elupaik: eelkõige on ta olnud kõige minu südames toimuva hälliks ning karmi käega õpetajaks.

Seega ei ole midagi imestada, et minu jaoks on Itaalial veidi teine nägu kui paljude teiste jaoks, kes temaga on kokku puutunud. Ma ei ole midagi romantiseerinud ega kaunimaks maalinud, olen lihtsalt ääretult armastanud seda maad ja tema rahvast, kelleks pean lisaks itaallastele ka iga inimest, kes on oma saatuse Itaaliaga sidunud.

Kirjutan inimestest, kes on mind kättpidi Itaalia kultuuri juhtinud ning seal orienteeruda aidanud. Osa neist ei ole enam meie hulgas, osa jätkab oma rajal käimist, mõned üle maa kuulsad, teised täiesti tavalised imetlust väärivad inimesed. Ainsaks valikukriteeriumiks oli võime anda üks tõuge, et lükata üle selle piiri, kus lõppeb välismaalaseks olemine ja algab itaallase maailm, kus muutud vaatlejast osavõtjaks.
Igaüks neist peaks ümber lükkama, loodan, nii mõnegi Itaalia kohta liikvel oleva käibetõe.
Igaüks neist on väljendab seda Itaaliat, mis turisti perspektiivist vaadates tihti varju jääb, aga see koosneb lugudest – mõnikord ilusatest, mõnikord kohutavatest – mis avavad selle maa hinge paremini kui miski muu.
Kuidas mõista Roomat, tundmata Alberto Sordit? Kuidas näha Napoli hinge ilma Totòta? Kuidas hinnata itaalia muusikat teadmata Minat või Lucio Battistit? Milline on parim viis vaadata itaallase südamesse, kui mitte läbi Vasco laulude? Kes iseloomustaks sitsiillaste suurust rohkem kui magistraadid Falcone ja Borsellino? Kes tooks paremini esile itaalia naiste jõudu kui Rita Levi-Montalcini või Franca Viola? Kes aitaks meid paremini viia Itaalia mustadesse müsteeriumitesse kui mitte Roberto Calvi? Kuidas sündis Domenico Modugno maailmakuulsa „Volare” müüt?
Muidugi oleksin võinud nende nimede asemel valida teisi, sama erakordseid inimesi, kelle lugude läbi üritada avada Itaaliat ja itaallasi, aga just nemad on olnud mu vaimseteks „ristivanemateks”. Teistmoodi elu alguseks läbi teistmoodi silmade, läbi teistmoodi tunnete paigas, millest on saanud mu kodu. Asendamatult, armastavalt, paratamatult kodu.

Kuidas leidsin oma koha vasak- ja parempoolseks jagunenud Itaalias? Miks ei ole pasta taldrikutäis makarone? Millised on sõnad, millele ma pole kunagi sobivat eestikeelset vastet leidnud? Mille poolest on Rooma niivõrd unikaalne?
Panin kõik need lood kirja lootuses jätta pisike jälg suure maa välismaal vähetuntumast palgest läbi seda loonud inimeste või asjade, mis nii või teisiti on itaallaste DNAs.

*

Iga teekond saab alguse südamest, hinge käänuliste radade vahelt. Esialgu on rahulolematusevärin, mis sunnib pilgu igapäevaelust üles tõstma – ja äkki näed silmapiiri, seal kaugel, täis veel tundmata tundeid, elamata kogemusi, avastamata elusid. Mõte tõuseb lendu ning paneb liikvele nähtamatud aatomijõud, nihutab kvantmehaaniliste tõenäosuste piire ning teeb Elu joonisesse uue mustri. Ühel hetkel on su ees uks ja siis otsustad, kas käsi lingi peale panna.
Mis saab siis, kui ukse avan?
Mis saab siis, kui jään siiapoole ust?
Mis on õige ja mis on vale?
Tundmatuse hirm või kodune kindlus?
Ei ole sugugi nii, et kes otsustab kindluse kasuks, teeb kehvema valiku. Tihtipeale nõuab suuremat julgust otsus jätkata juba alustatut, parandada tehtud vigu, harutada ajapikku lahti kõik oma sõlmed, pühakuliku kannatusega.
Või siis keerata leht ja alustada valgelt paberilt, kus kõik nõuab veel kirjapanemist? Maailm, kus pead uuesti sündima, läbi valu ja vere, uuesti kõndima õppima ning uuesti rääkima hakkama.
Valikud ei ole kunagi õiged või valed.
Valikud viivad teatud suunas ja Elul on ainult üks suund – leida tee enesesse. Valik võib sind suunata läbi ohu ning ebakindluse või hoopis läbi rutiinse igapäevasuse. Siht jääb ikka samaks – sina ise.

Itaalia on käibearvamuste, klišeede ohver. Kui sellest, mida välismaalased tema inimestest arvavad, nimekiri teha, siis näeks see välja umbes niimoodi: lõbusad, ebaausad, truudusetud, lapsikud, taltsutamatud ning pealispinnalised. Nagu alati, kui tegemist eelarvamustega, jäävad tõe teised tahud varju. Olen märganud, et tihtipeale sünnivad sellised seisukohad meie endi pealispindsusest. Et üht rahvust, ükskõik millist, mõista, selleks läheb vaja soovi, valmidust teha väike jõupingutus ja kaevata sügavamalt. Kuidas muidu ikka aardeid leitakse… Tuleb jätta iseenda eelarvamused ja murda läbi itaallaste omadest välismaalaste suhtes, mis on õnneks küllalt kerged surema. Siis leiad selle ühise tasapinna, kus kõik saab võimalikuks ja sünnib tõeline kommunikatsioon. Tean omast käest ja garanteerin, et Itaalia puhul on see jõupingutus vaeva väärt, kuna leiad rikkusi, mis võõrandamatult jäävad sulle kogu eluks ja võib-olla kauemakski.

Olen näinud Itaaliat – suurejoonelist ja kartmatut, ausat elu hinnaga, truud elu lõpuni, kannatlikku ning sügavamõttelist. Maad, mille sallivus, hingekõrgus kõik ületab ning jumalikkuseni ulatub.

Itaallase hingeelu ei ole labürint, kust Jumal teab milliseid psühholoogilisi keerdkäike avastada. Tema maailm on lihtne, aga mitte üksluine; komplikatsioonivaba, aga ääretult varjundirikas. Imetlen tema oskust mitte langeda viljatusse eneseurgitsemisse, mitte pöörata end pahupidi. Tihti aetakse sellist tegevust segi sügavusega. Itaallase pilk on kiire ja tabav, ta leiab luulet banaalsetes pisiasjades, ei põlga „normaalsust”, vaid poetiseerib seda.

Itaallasel ei ole vaja sügavust saavutada kaevates ega puurides. Piisab paarist sõnast, liigutavast akordist või tähendusrikkast žestist, et haarata oluline ja essentsiaalne. Selles avaldub elegants ja stiilsus – leida see suur ja tähtis pisiasi, tänu millele tavalisest erakordne saab. Siin peitub see saladus, mis itaallasi, vaatamata oma kultuurilisele omapärale, ka nii universaalselt arusaadavaks teeb, et mind, põhjamaalast, liigutab enam Sordi kui Bergman, et eelistan Salvatorest Kieślowskile.

Itaallane ei püüa iga hinna eest omapärane olla. Talle on omane stiil ja elegants, mis järgib pigem teatud voolu, kust ta naljalt välja astuda ei taha, sest piir, mis jookseb omapäratsemise ja maitsekuse vahel, on liiga õrn. Elegantsil on oma reeglid, mida võib küll originaalsuse nimel rikkuda, aga seda ainult teatud tingimustel. Iga printsiip on ümberlükatav ainult mõne kõrgema printsiibi taganttõukel. Naljaga pooleks – paljupilgatud teutooni ruudulised püksid võivad omandada väärikuse, kui aksessuaarid nad mõistlikku raamistikku panevad. Ainus asi, mis on itaallase jaoks hea maitse koordinaattelgedest väljas, on lühikesed meestesokid, eriti kui need veel valged on.
Elegants seisneb alati lihtsuses, reeglipärasega üllatamises ja väga harva originaalitsemises.
Kui itaallased tahavad midagi jäljendada, kopeerida, siis teevad nad selle oma loomingulisusega ja maitsekusega niivõrd omaks, et isegi originaali varju jätavad, nagu näiteks Sergio Leone vesternid Ennio Morricone geniaalse muusikaga.

Itaalia on hinge paradiis. Kõiksus on siin ligemal kui kusagil mujal.
On see siis tingitud sellest, et oled kohas, kus sajandeid on maailma käekäiku otsustatud või siis on see suurte inimeste vaimne jälg, aga ühtäkki hakkad nägema Suurt Joonist ning Ego kahaneb silmnähtavalt. Selles kahanemises pole midagi alandavat, vaid hoopis imetlusväärset. Minevik on nii määratu, et olevik on tema energiast läbi imbunud ning Oleviku mullas tunnetad Tuleviku juuri. Ego kaotab oma ülespuhutud väärtuse, sest silla nimi, mis sind vaimusuurusega ühendab, on L’Anima – Hing.
Mõtled ajavahemiku peale, mis sünni ja surma vahele jääb ja mis sulle antud on… õigupoolest milleks? Mida tahab sinu kaudu väljendada see Jõud, mis igal hommikul Päikese silmapiiril üles tõstab, mis sunnib sind sisse ja seejärel välja hingama, mis ühel heal hetkel tõukas su südame tuksuma ning hoolitseb selle eest, et Maa oma millimeetrise täpsusega orbiidil endiselt tiirleb. Kutsutagu seda siis Eluks, Kõrgeimaks Intelligentsiks, energiaks, Francescoks või Jumalaks – sel pole mingit vahet. Hetkel, mil süda selle ära tunneb ja täitub tänulikkusega, mis lausa valusalt joovastab, ei ole sa enam see, kes olid. Ja ei saa seda enam kunagi olema, sest Hing on kutset kuulnud ning Teekond on alanud.

Olen Teeline, kes ei armasta juhtnööre. Tahan öelda – ei armasta religioone ega sõna „usk”. Hing ei „usu”. Uskuda midagi või kedagi (mõnikord lausa pimedalt) eeldab, et annad oma libero arbitrio muudesse kätesse. Hing ei „usu”, sest hing „teab”. Temal on otselink Suurde Joonisesse ja tal on võime seda muuta. Suur Joonis on pilt, kuhu 7 miljardit pintslit iga sekund oma tõmbe teevad ja igaüks neist on oluline. Suur Joonis ei saa kunagi valmis, aga kas see on harmooniline või hullumeelne, on meie vastutada. Kui usun millessegi, siis on see Inimese vaba looming, elu ja maailma vaba kujundamine.

Minu Tee on põikpäise tee, aga mitte üksildase oma. Tulin Eestist suure ratsionaalsusepagasiga ja peas helisemas Artur Alliksaare luuletus, mille sõnad ütlevad: „… ja minu laul ei kuulu kellelegi…” Siin, Itaalias, muudab elu perspektiivi, vaatenurk liigub, hüppab ning teeb kukerpalle. Selle luuletuse, millesse ma ikkagi nii väga kiindunud olen, tähendus on kaduma läinud, sest nüüd olen noot eksistentside meloodias. Noot, mis sulab teistega ühte läbi selle imelise asja, mida kutsutakse kuuluvustundeks.

Vaatamata sõbralikule kliimale on Itaalia elamiseks raske maa, terra dura. Seda on ta olnud juba aegade hämarusest. Tihti kipume me selle peale mitte mõtlema, et Itaalia on olnud okupeeritud, koloniseeritud, türanniseeritud, sõdade ja võimujanuliste tallata, ahnete rüüstata. Itaallaste elurõõm ja ümbritsev ilu, looduslik ja kunstiline, viib eksitusse.
Itaalia on alati olnud vere ja higi maa. Hirmuäratavalt paljudele on ta seda siiamaani…
Sellele vaatamata on neil anne vähesest rõõmu tunda, lihtsust hinnata ning kaastundlikult ja suure tundlikkusega inimhinge sügavusse vaadata.
Graham Greene võttis selle imeliselt kokku lausega: „Itaalias, Borgia valitsemisajal, oli kolmkümmend aastat sõdu, terrorit, mõrvasid ja veresaunu: ja nemad kinkisid maailmale Leonardo da Vinci, Michelangelo ja renessansi. Šveitsis oli vennalik armastus, viissada aastat rahu ning demokraatiat. Ja mida nad maailmale kinkisid? Käokella…”

Itaallased on ääretult vastupidavad ja tihti on nende parim külg tulnud esile kohutavates olukordades. Mitte kõik rahvused pole selleks võimelised. Stendhal väitis kord, et „kui inglased oleksid sunnitud üle elama samu olukordi, mis itaallasi alates 1530. aastast igal võimalikul viisil mürgitavad, siis oleksid nad põlastusväärsemad kui itaallased.” Charles Dickens ei jäänud vastust võlgu: „Mõtelge, kui meie teiega oleksime olnud itaallased, kasvanud alates lapsepõlvest siiamaani pihitooli, vanglate ja põrgulike kurjategijate ähvarduse all, oleksime me nendest paremad? Oleksime me nii head? Nii palju, kui mina ennast tunnen, kindlasti mitte.”

Itaallastel on üks eripära, mis neid mulle tõesti sümpaatseks teeb – raske on leida sõjapidamiseks vähem sobilikku rahvast. Nende allergia igasuguse distsipliini ja käskude vastu, aukartus elu ees ning tõrksus kõige selle vastu, mis rõõmu ära võtab, teeb neist vastumeelsed sõdurid ning kindralid, kes otsustada ei armasta. Giovanni Prezzolini nägi asja sellisena: „Kõik halb itaallaste juures tuleneb anarhiast. Kõik hea samuti.”

Itaalia on täis vasturääkivusi. Tihti tundub, et üks tähelepanek peaks nagu välistama teist, aga hämmastav on musta ja valge kooseksisteerimine – maffia või camorra julmus ning ebatavaline heldus ja mõistvus, kõrgkultuur ning sügavaim ignorantsus, teaduste tipud ning ebausk.
Valitseb üks kummaline tasakaal, nagu oleks olemas rahva teadvuse teatud tase. Kõrged tipud kompenseerivad üsnagi levinud rumaluse.
Teistes Euroopa riikides on need käärid palju väiksemad. Võib-olla tänu religioonile. Katoliiklik kirik on ju aastasadu harituse levimise vastu võidelnud. Piiblit lugesid ainult preestrid ja ainult nendel oli õigus seda tõlgendada. Just Piibli tõlgendamisest sai alguse luteri mõju all olevate maade kirjaoskus ja sellega kaasnes ka vajadus juurelda, analüüsida, oma arvamusest lugu pidada.
Seejuures on veel vasturääkivus vasturääkivuses… Tihtipeale ületavad ebaaususes ning pimedaimas ignorantsuses äraelavad inimesed oma südame avarusega kõrgete ideaalidega haritlasi.

Itaalia intellektuaalid on oma rahvuse vastu tavaliselt väga karmid.
Nad heidavad oma kaasmaalastele ette primitiivsust ja liigset emotsionaalsust.
Müüt itaallaste rahvuslikust iseloomust sündis 18. sajandil – rahvas, kes ennast armastab, aga ei austa, „korrumpeerunud ja õnnelik”, kelle jaoks ei kehti ei reegleid ega kohustusi, kes vaatab läbi sõrmede moraalile ja seadusele. Vaba ja rõõmsameelne, igavesel naudingu- ja lõdvestusotsingul Lõuna-Euroopa homo naturalis vastandatud Põhja-Euroopa homo fictusele, jäigale ja mornile, kes on iseenda timukaks valinud kohusetunde, igaveses põgenemises kõikide kammitsate eest.”, kirjutab Alfio Squillaci oma järelsõnas Giacomo Leopardi „Kõnele itaallaste tänapäeva tavadest”. „Oleme meistrid selles lõputus lollimängimises, cazzeggio’s, aja surnuks löömise ülevas kunstis, mis teeb meist nii näitlejad, publiku kui teatri.”
Meenub ka Ennio Flaiano irooniline ja terav „me oleme viimane barbarirahvas, kes on Apenniini poolsaarele jõudnud.”

Aga nagu ütleb Benedetto Croce, igasugustele skeemidele ja üldistustele vastanduja, peitub ühe rahvuse iseloom tema ajaloos, ainult selles ja ei milleski muus. See annab ka võimaluse igaühe isiklikele, eelarvamustest vabadele järeldustele.

Leian olevat kiiduväärt, kui kultuuritegelased oma rahvuse pahede ees silmi kinni ei pigista, vaid on esimesed karmid kohtunikud. Samas aga ei tohiks me unustada, et nendesamade pahede väljajuurimiseks vajalikku kultuuri on sajandeid kadedalt elitaarsena hoitud. Kui Kreutzwald ja Jakobson tegid kultuuri rahvast inspiratsiooni ammutades ja rahva tarbeks, siis itaalia intelligendid on läbi aegade „patustanud” liigse abstraktsuse ning hermeetilisusega ja rahva probleemidest korporatiivselt võõrandunud.

Ma pole kunagi leidnud endal olevat õigust hukka mõista oma kaasmaalasi, kes on minuga kõike jaganud. Nad ise teevad seda ülihästi. Olen lihtsalt vaadelnud, olen lasknud end kaasa viia voorustest, aga ka pahedest, sest kõik, mida ma Itaalias armastan, on nendesamade pahede teine pool.

Kaootilisus on elujõu võrse. Vabadusel on vähe reegleid. Kord ning organiseeritus nõuab vähest tolerantsust ning sallivuse hind on kaootilisus, mis uuemate füüsikateooriate järgi pole ei midagi muud, kui kõrgema tasemega, altpoolt tajumatu, omapärase mustriga korrapärasus.

Asjade mitte tõsiselt võtmine võib olla närvesööv, aga samas õpetab eluraskustest läbiminekuks hädavajalikku kergust. Kasvõi mõne põikpäise tähenärijast bürokraadiga õiendades või ootamatu streigi tõttu lennujaamas ööd mööda saates.

Itaallaste neurootiline suhe võimuga viib siin maal elaja vältimatult teele, kust algab võimu kui sellise teadvustamine ning ka enda seisukoha võtmine selle suhtes. Pean seda vaid positiivseks, olgu selle tagajärjeks muutuse ihkamine või järeleandev pessimism stiilis „see ei sõltu ju minust”. Teadlik suhtumine on alati eelistatum kui reeglite järgimine kinniste silmadega. Arvan, et itaallastel on arenenud vaist võimu kardinataguste nägemiseks. See viib osad vastuhaku teele ja teeb teised väga osavateks tuulelippudeks. Ja kumbki ei saa teise reeglitest kinni pidada…

Perekonna tugevus võib tunduda negatiivsena kui noorte inimeste iseseisvusetuse üks põhjus. Selle heaks, et mitte öelda lausa hindamatuks, pooleks on jälle millegi muuga asendamatu toetuse ja hoolimise tunne.

Paljukirutud itaalia gerontokraatia on jälle ühe kõige kiuste kuidagi ellujäänud kena väärtuse – austuse vanaduse vastu – pahupool.

Itaalia on ammendamatu varasalv tänu sellele, et 20 eri maad, 20 eri maailma on ühe riigipiiri sisse surutud. Kui ka õpid läbi-lõhki tundma mõnda neist, siis ei saa veel tunnistada, et tunned Itaaliat.

Aga elu selle rahva keskel on mulle õpetanud hindamatuid asju.

Õppisin andeks paluma. Itaallaste keskel elades olen aru saanud, kui suur väärikus peitub selles teos. Tunnistada oma eksimusi kõigepealt iseenda ees, aga mõnikord peab seda ka väljendama, austusest iseenda ja austusest ligimese vastu. Ei mingit häbi- ega süütunnet…

Õppisin ka mitte olema karm eksijate vastu, õppisin andma teist võimalust, tihti ka kolmandat.

Õppisin eneseirooniat, enda üle naerma ka kriitilisemates olukordades ja selle tõttu suudan mõnikord traagilisuselt jõudu vähemaks võtta.

Õppisin vähem hukka mõistma ja rohkem armastama.

Õigupoolest olen talle tänu võlgu kõige eest, mida ma olen. Olgu see siis hea või halb.

Heine olevat öelnud, et „maailmas pole midagi igavamat kui lugeda kellegi Itaalia-reisist: kui, siis ehk vaid selle kohta ise kirjutada.” Milleks siis üks järjekordne Itaalia raamat?
Enda õigustuseks võin öelda, et tegemist pole reisikirjaga. Pigem pika avastusega, mis on kestnud katkematult üle kahe aastakümne, läbi iga argise päeva, läbi iga maagilise minuti. Liiga palju, et kõike seda endale hoida.
Ja et olen ikka sisse võetud maast, mis oskab samal ajal olla komplitseeritud ja lihtne, range ja korrumpeeriv, julm ja ennastandev."

                                                       (Eessõnast)

2 kommentaari:

  1. Suured tänud raamatu eest! Ostsin selle täna ning nüüd ei suuda kuidagi lõpetada. Armusin Itaaliasse samamoodi esimesest silmapilgust, kuigi samas olen suhtunud sellesse "suhtesse" alati teatud ratsionaalsusega.

    Nüüdseks elan Itaalias, küll veel väga lühikest aega, kuid just see raamat avab minu silmi ning hinge, aitab mul mõista neid tundeid, mida ma olen selle maa vastu tundnud ning tunnen ja kuigi võib-olla ehk vanuse ja kogematuse tõttu kuulen paljudest raamatu tegelastest esmakordselt, tunnen, et nemad ongi olnud puuduv puzzle tükk paremast mõistmisest.

    Aitäh!

    VastaKustuta
  2. Olen tòesti ònnelik Su kommentaari ùle ja vòimaluse eest olla vahendajaks nende itaallaste ja Itaalia-sòprade vahel :)
    Kirjutama hakates ei teadnud ma, kas suudan àratada huvi ning edasi anda tundeid kòige selle vastu, mida siin armastan, aga need sònad teevad mulle suurt heameelt!
    Aitàh Sulle! :)

    VastaKustuta