Joseph San Pietro kupli all

See blog siin on mõeldud vaid raamatu tutvustamiseks ning sellest katkendite avaldamiseks. Ei midagi muud. Aga nagu ma korra ka raamatus ütlen - "Itaalia ajalugu on alati olnud keev katel. Mõnikord kaane all, mõnikord mitte."
Katel keeb, auru tugevus võib panna mõne kaane kerkima. Eilne päev oli Ajalugu.
Seega tunnen vajadust teha erand ning kirjutada paavst Benedictus XVI ootamatust sammust- ameti mahapanemisest.

Kui uudis välja tuli, olime kõik hämmingus - ilmalikud ja katoliiklased.
Paavst ei astu tagasi. See amet on jumala tahte väljendus ja ainult jumal saab sellest "vallandada", omal loomulikul teel. Pole tervislikke põhjuseid, mis kõigevägevamalt
saadud kohustustest vabastaks.
Seda teadis hästi paavst Wojtyla, Johannes Paulus II, kes oma elu viimsel perioodil, väga halvas tervislikus seisundis, ei teinud seda sammu.
"Ristilt ei tulda maha", oli tema arvamus, millele ta viimse hetkeni truuks jäi. Katoliiklikust seisukohast võttes ainuõige, ainuvõimalik teguviis.

"Konstitutsiooniliselt" on paavstil tagasiastumise võimalus.
Kanoonilise õiguse koodeksi kaanon 332 punkt 2 näeb selle ette.
Tuntuim tagasiastuja ajaloos oli Pietro Angelerio (mõnede allikate kohaselt Angeleri), kutsutud ka Pietro da Morrone'ks, oli paavstiks 29.augustist kuni 13.detsembrini 1294 nime all Celestino V (Coelestinus V) ja kelle Dante Alighieri ka "Jumalikku Komöödiasse "jäädvustas". Rohkem tema kohta siit.
Veel on teinud seda Ponzianus aastal 235, Johannes XVIII aastal 1009, Benedictus IX aastal 1045 ja Gregorius XII 1415.

Teoloogiliselt on aga asi üsna paradoksaalne, sest ameti maha pannes paavst justkui astuks tagasi "jumaliku kohustuse" ees ning olles kiriku "kalju", mille peale "toetuvad" üle miljardi inimese terves maailmas, tundub see mõeldamatuna.

Ja ometigi Ratzinger tegi seda.
Inimlikult on mul austus selle sammu vastu. Mida pidi tundma, et niivõrd radikaalset otsust ellu viia?
Ja samas - kui ta seda tegi, siis pidid tal märksa olulisemad põhjused olema kui lihtne "ma olen vana ja väsinud". Isegi kolm kuud tagasi saladuskatte all tehtud südameoperatsioonist  (ilmselt lihtne peacemakeri vahetus) ei piisa. Inimlikult küll, aga "katoliikikult" jääb see väga küsitavaks valikuks.
Seda enam, et (nagu märkavad kõik siinsed vaatlejad), et tegemist on katoliiklikule maailmale üliolulise Ülestõusmispühade eelse perioodiga. Miks mitte oodata mõned kuud?

Tõsi, raske on leida rohkem keerulist paavsti-aega, kui Benedictus XVI tuli läbi teha.
Pedofiiliaskandaalid, keeruline suhe Islamiga, Vatikani panga IORi afäärid, probleemid kardinalide kolleegiumis jne. Mainimata ei saa ka jätta  ebaõnnestunud katset Twitteriga Vatikani moderniseerida, mis ainult Interneti pilkeid "Benny"le kaasa tõi või pidevat, usun väsitavat, võrdlust oma eelkäija Johannes Paulus IIga.

Wojtyla oli tugevalt armastatud paavst, vastupidiselt Ratzingerile. Kuigi olles tuntud teoloog, nähti teda paavsti rollis nõrgavõitu ja halli kujuna. Tal puudub eelkäija karisma ning kommunikatsioonivõime. Samuti nagu Johannes Paulus II-e, menuka liidri,  oskus diplomaatilistes ning poliitilistes sfäärides aktiivselt niite tõmmata. Wojtylat on nimetatud ka "CIA parimaks kindraliks külmas sõjas", viidates küsimärgi alla jäänud sündmustele 70ndate lõpus/80ndate alguses, millega olid seotud Vatikani pank IORa ning kahtlase mainega rahvusvahelised afäristid.

Siinsest e-raamatust, mille tarbeks see blog tehtud on, leiate peatüki "Roberto, mis annab ülevaate tolle perioodi poliitilis-afäristlikust maailmast ja mis räägib "Jumala pankuri" Roberto Calvi elust, mõrvast ning sidemetest IORiga.

Kiriku sisesed võimuvõitlused- ja tasakaalud on ka hetkel taas vatikanistide huviobjektis, kuigi informatsiooni ei ole palju ning tegemist on rohkem aimduste ning järeldustega kaudsetest faktidest.
Ratzingeri tagasiastumist seostatakse praegu nii hiljutiste IORi probleemide kui ka Monte dei Paschi di Siena skandaaliga (mõlemate kohta uurimised avatud), aga mainitakse möödaminnes ka hetkel mõjuvõimsaima kardinali Tarisio Bertone tegemisi ning kõikjale sobitatavat vabamüürlust. Mõned, nagu kirjanik Roberto Saviano ning majandusteadlane Loretta Napoleoni, räägivad katsest mõjutada 24.-25 veebruaril toimuvaid valimisi Itaalias.

Olgu kuidas on.
Inimene Joseph Ratzinger tuli "ristilt maha".
Ja üks uus mõra tekkis paarituhande aasta vanusesse kaljusse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar